ülesanne 1

Erivajadustega inimestesse on läbi ajaloo suhtutud eri moodi. On ühiskondi, kust on füüsilise või vaimse puudega inimesi välja arvatud ja on ühiskondi, kus on nendesse lugupidamisega suhtutud pidades puuet kõrgema jõu poolt kaasa antuks.

Alljärgnevalt toon välja erinevad arenguetapid:

Puue kui tabu
Algselt määratleti pikka aega puudega inimesi, kui neid, kellel on midagi puudu.
Antiikajal oli puuetega inimeste osakaal ühiskonnas oluliselt suurem kui tänapäeval, mida põhjustas alatoitumine, haigused, õnnetused, sõjad ning puudulikud võimalused ja oskused inimeste olukorda muuta.
Enamus ühiskondades arvati puudega inimesed üldisest kogukonnast välja, kus suur osa puudega lastest hüljati koheselt peale sündi jättes nad surema (nt Rooma). Puudega lapse sündi nähti kui suurt õnnetust ning kui karistust vanematele, nende kasvatamist koormana ülejäänud perekonnale. Oli ühiskondi, kus puudega laste maha jätmine oli seadusega kohustuslik (nt Sparta).
Puudega täiskasvanul oli antiikajal võimalik endale elatisraha teenida ennast eksponeerides, kerjates, pisikuritegusid sooritades või juhutöödega. Levinud oli ka puudega inimese kui orja omamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et antiikajal oli puudega inimene ühiskonna poolt tõrjutud, elas pigem isolatsioonis ning nende elu oli julm ja lühike. (Brignell, 2008)
Tolle aja ühiskonna sotsiaalsem variant käsitleb puuet kui hakkama saamatust. Olenemata sellest, et puudega inimesi ei koheldud teistega võrdväärselt, kandis perekond nende eest hoolt ning võimalusel rakendati neid tööle. (Kikkas, 2009)
Teadaolevalt oli Ateena ainus riik antiikajal, kes andis puuetega inimestele toetust.

Puue kui tervisehäire
See arenguetapp tõi kaasa uue lähenemise, kus puue võrdsustus haigusega ning nähti võimalust puudega inimese parandamiseks. Eelneva perioodiga võrreldes, tähendas see inimese võimalust saada terveks ning puuet ei nähtud enam kui karistust või alatist viga. Siiski nähti puudega inimest kui arsti järelvalve all olevat patsienti, keda hoiti muu ühiskonna pilgu eest kinnistes asutustes.
Sellest perioodist sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn puude meditsiiniline mudel (medical model of disability).
XX sajandi esimestel kümnenditel kerkis esile eugeenika liikumine, mille üheks põhiideeks oli inimsoo kvaliteedi parandamine ja seeläbi soo jätkamine vaid ühiskonna parimate esindajate poolt. Puudega inimeste puhul oli järglaste saamine ning ühiskonna elus osalemine mõeldamatu. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust, mida nähti kahes erinevas arusaamas:
1) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele, kus ainuke mõeldav lahendus puudega inimesel ühiskonnas olevaga hakkama saada oli inimesel endal ravi tulemusel kohaneda (nt ratastool vs karkudel käimine);
2) kui sotsiaalne mudel, mille järgselt peab ühiskond muutuma kõikidel tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (nt kuuldeaparaat).
Tänapäeval on olemas erinevaid, eelpoolsetest mudelitest vahepealseid, kuid ka väga äärmuslikke puuetekäsitlusi. Puue on probleemiks ühiskondades, kus puudega inimestega ei ole arvestatud, integreerimist ühiskonda ei toimu ning inimene ei saa selles keskkonnas hakkama.
Eestis kehtib ametliku dokumendina Eesti invapoliitika üldkontseptsioon, mis annab meile kolme üksteisega seotud mõiste definitsioonid:
1) puue (impairment), puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
2) vaegus (disability), funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
3) invaliidsus (handicap), sotsiaalne
Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäetud välja invaliidsus (handicap) ning piirdutakse kahe esimese terminiga, kus puue tähendab inimese füsioloogilist seisundit (nt puuduv käsi, jalg) ja vaegus ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (nt lünklik haridus, tööpuudus). (Kikkas, 2009)

Puue kui eluviis
See arenguetapp näitab puudega inimesi, kui küll tavapärasest erinevaid inimesi, kuid kes on järk-järgult ühiskonda sulandunud ning ei käsitle oma erisust kui haigust või õnnetust vaid kui eluviisi. Mõnel juhul saab rääkida puudega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega, nt kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt. (Kikkas, 2009)

Allikad:
- Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed. [14.09.2010] Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed: erivajadused läbi aegade
- Brignell, V (2008). Anciet World. [14.09.2010] Anciet World