Kokkuvõtvalt saan öelda, et kursus oli minu jaoks hariv, huvitav ning silmaringi laiendav.
Nagu enamus tänapäeva noori puutun ma Interneti ja arvutiga kokku igapäevaselt nii tööalaselt kui ka isiklikuks suhtluseks ja asjaajamiseks ning enam ei kujuta ette, et asjad võiksid teisiti olla. Väga uudne oli minu jaoks näha seda kõike erivajadustest lähtuvalt ning seda, mis roll võib internetil ja arvutil olla puudega inimese ühiskonda kaasamisel.
Erinevad abivahendid lihtsustavad oluliselt puudega inimese töö- ja õpivõimalusi ning kindlasti ka kursis olekut kõige toimuvaga. Abivahendid peaksid olema puudega inimestele rohkem kättesaadavamad ning soodsama hinnaga ja arvan, et vajadusel peaks riigi sotsiaalhoolekanne liikuma jõulisemalt selles suunas, et neid erivajadusega inimestele võimaldada või neid nende soetamisel toetada.
Väga huvitav oli minu jaoks kodulehekülje tegemine. Ei saa öelda, et see minu jaoks kerge oli ning on üsna tõenäoline, et ei pruugi enam kodulehekülje (ise)tegemisega kunagi kokku puutuda. Küll puutun praegu tööalaselt kokku olemasoleva kodulehekülje uuendamise tellimisega ning sain kohe küsida küsimusi lehekülje ligipääsetavuse osas puudega inimesele, kes võib kasutada erinevaid abivahendeid.
Päris kindlasti oli kodulehekülje tegemine silmaringi laiendav. Kuni siiani puudusid mul igasugused teadmised kodulehekülje loomise, html keele ning kõikvõimalike muude asjade kohta, mida sai ise järgi katsetada.
Praegu on väga palju võimalusi kodulehe saamiseks, näiteks töö tellida või luua kodulehekülg juba valmis platformidele, mis on reeglina väga lihtsaks ja kasutaja sõbralikuks tehtud. Siiski oli väga huvitav aru saada, kuidas see kõik ikkagi päris algusest saati sünnib.
Informatiivne oli minu jaoks ka see, et korrektselt vormistatud leht peab vastama spetsiaalsetele nõuetele, et ka puudega inimesed seda näeksid või kasutada saaksid.
reede, 5. november 2010
Ülesanne 6: Internetisuhtlus
Ülesanne: kirjeldada üht virtuaalkogukonda ja sealseid inimsuhteid
Valisin kirjelduseks praegu väga populaarse ning aktuaalse veebipõhise suhtlusvõrgustiku Facebook, kus kasutajad saavad lisada sõpru, saata neile sõnumeid ja uuendada oma isiklikke veebilehti, et teavitada oma sõpru enda jaoks olulistest sündmustest ning jagada pilte. Lisaks saavad kasutajad ühineda võrgustikega, mis on organiseeritud linna, töökoha, kooli ja regiooni järgi.
Toon välja mõned punktid Facebooki statistikast :
- Facebookis on rohkem kui 500 miljonit kasutajat
- 50% aktiivsetest kasutajatest külastavad Facebooki igapäevaselt
- Facebookis on üle 900 miljoni objekti, millega inimesed seotud on (leheküljed, grupid, sündmused,jm)
- Keskmisel kasutajal on 130 sõpra ning ta jälgib või on seotud 80 erineva objektiga
Facebooki rajas Mark Zuckerberg koos kaasõpilaste ja toakaaslaste Dustin Moskovitzi ja Chris Hughesiga, kui õppis Harvardi Ülikoolis informaatikat. Veebilehe kasutajaõigused olid algselt piiratud vaid Harvardi õpilastele, kuid seda laiendati teistele ülikoolidele Bostoni alal. Hiljem suurenes leht kõigi üliõpilasteni, seejärel keskkooliõpilasteni ja lõpuks igaüheni, kes on vanuselt kolmteist või vanem. Veebilehe nimi tuleneb Zuckerbergi lõpetatud internaatkoolis Phillips Exeter Academy uutele õpilastele antava kooli õpilaste ja õppejõudude nimede ja piltidega raamatu nimetusest.
Facebook on viimastel aastatel tekitanud hulga poleemikat. Leht on blokeeritud mitmetes riikides ning on keelustatud ka mitmetes töökohtades, et ära hoida töötajatepoolset ajaraiskamist. Facebookil on olnud ka probleeme privaatsussätete läbipaistvusega ning isikliku info jagamisega kolmandatele osapooltele ning seetõttu viis suhtevõrgustik 2010 aasta suve alguses läbi mitmeid muudatusi. Facebook on seotud ka mitme kohtuasjaga, mille hagijaks on mitmed Zuckerberg’i endised klassikaaslased, kes väidavad, et Facebook kasutab nende lähtekoodi ja muud intellektuaalset vara.
Olen ka ise Facebooki kasutaja ning kuulun ka nende kasutajate hulka, kes külastavad Facebooki igapäevaselt.
Selliste suhtlusvõrgustike osas olen isikliku info jagamise osas üsna skeptiline. Näiteks peale konto loomist avastasin poolkogemata oma andmete olemasolu ning lingi Google otsingust. Õnneks on võimalik privaatsussätetega määrata oma nähtavus üldveebis ning isikliku info osas otsustab iga inimene ise, kui palju ta soovib, et teised inimesed seda infot näevad.
Ise kasutan Facebooki pigem, et oma sõprade ja tuttavate tegemistega kursis olla. Tänapäeva kiire elutempo juures tundub see parim lahendus. Lisaks jälgin läbi Facebooki endale olulisi või huvipakkuvaid lehekülgi, seal hulgas tööalaselt näiteks koostööpartnerite tegemisi, vajaminevaid uuendusi, üritusi või muud sellist, mille kohta teadmisest võib kasu tulla.
Loengumaterjalides välja toodud netiketi mõiste oli minu jaoks võõras. Loogiliselt mõeldes oleksin ma selleni jõudnud, et ka veebis on omad viisakusreeglid, aga ma ei olnud selle mõistega kunagi kokku puutunud või selle peale pikemalt aru pidanud.
Facebook üleüldiselt on jätnud mulle üsna viisaka mulje (kindlasti oleneb veebiviisakus ka inimese enda tuttavate võrgustikust), aga vahel on jäänud silma ka selliseid asju, mis on mind ebameeldivalt üllatanud.
Peamiselt üllatab mind kasutajate väljendusviis, kus vägagi auväärt positsioonidel inimesed võivad lausa uskumatult madalale tasemele langeda kasutades ebaviisakaid sõnu, väljendeid, ropendamist jms. See paneb mind tavaliselt mõtlema, kas ka igapäeva elus on sellised väljendid nende jaoks normaalsed ja aktsepteeritavad.
Lisaks üllatavad mind vestlused ja teemaarendused, mis peamiselt sisaldavad negatiivset kriitikat kellegi või millegi suhtes. Emotsioonidel põhinevad arutelud võivad minna väga isiklikuks, solvavaks ja ebameeldivateks, sisaldamata seal juures ühtegi olulist infot või olukorra lahendust.
Samas välja toodud punktiga jaga oma teadmisi olen ma nõus ning näinud väga positiivseid tulemusi. Leian, et internet on teinud väga mugavaks mõnele probleemile lahenduse leidmise. Esiteks väga suur infohulk, millest vastust otsida ning teiseks foorumid või suhtluskeskkonnad, kuhu oma küsimus edastada, millele inimesed kenasti oma nõu ja teadmistega vastavad.
Allikad:
Wikipedia [04.11.2010]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Internetisuhtlusest [04.11.2010]
Valisin kirjelduseks praegu väga populaarse ning aktuaalse veebipõhise suhtlusvõrgustiku Facebook, kus kasutajad saavad lisada sõpru, saata neile sõnumeid ja uuendada oma isiklikke veebilehti, et teavitada oma sõpru enda jaoks olulistest sündmustest ning jagada pilte. Lisaks saavad kasutajad ühineda võrgustikega, mis on organiseeritud linna, töökoha, kooli ja regiooni järgi.
Toon välja mõned punktid Facebooki statistikast :
- Facebookis on rohkem kui 500 miljonit kasutajat
- 50% aktiivsetest kasutajatest külastavad Facebooki igapäevaselt
- Facebookis on üle 900 miljoni objekti, millega inimesed seotud on (leheküljed, grupid, sündmused,jm)
- Keskmisel kasutajal on 130 sõpra ning ta jälgib või on seotud 80 erineva objektiga
Facebooki rajas Mark Zuckerberg koos kaasõpilaste ja toakaaslaste Dustin Moskovitzi ja Chris Hughesiga, kui õppis Harvardi Ülikoolis informaatikat. Veebilehe kasutajaõigused olid algselt piiratud vaid Harvardi õpilastele, kuid seda laiendati teistele ülikoolidele Bostoni alal. Hiljem suurenes leht kõigi üliõpilasteni, seejärel keskkooliõpilasteni ja lõpuks igaüheni, kes on vanuselt kolmteist või vanem. Veebilehe nimi tuleneb Zuckerbergi lõpetatud internaatkoolis Phillips Exeter Academy uutele õpilastele antava kooli õpilaste ja õppejõudude nimede ja piltidega raamatu nimetusest.
Facebook on viimastel aastatel tekitanud hulga poleemikat. Leht on blokeeritud mitmetes riikides ning on keelustatud ka mitmetes töökohtades, et ära hoida töötajatepoolset ajaraiskamist. Facebookil on olnud ka probleeme privaatsussätete läbipaistvusega ning isikliku info jagamisega kolmandatele osapooltele ning seetõttu viis suhtevõrgustik 2010 aasta suve alguses läbi mitmeid muudatusi. Facebook on seotud ka mitme kohtuasjaga, mille hagijaks on mitmed Zuckerberg’i endised klassikaaslased, kes väidavad, et Facebook kasutab nende lähtekoodi ja muud intellektuaalset vara.
Olen ka ise Facebooki kasutaja ning kuulun ka nende kasutajate hulka, kes külastavad Facebooki igapäevaselt.
Selliste suhtlusvõrgustike osas olen isikliku info jagamise osas üsna skeptiline. Näiteks peale konto loomist avastasin poolkogemata oma andmete olemasolu ning lingi Google otsingust. Õnneks on võimalik privaatsussätetega määrata oma nähtavus üldveebis ning isikliku info osas otsustab iga inimene ise, kui palju ta soovib, et teised inimesed seda infot näevad.
Ise kasutan Facebooki pigem, et oma sõprade ja tuttavate tegemistega kursis olla. Tänapäeva kiire elutempo juures tundub see parim lahendus. Lisaks jälgin läbi Facebooki endale olulisi või huvipakkuvaid lehekülgi, seal hulgas tööalaselt näiteks koostööpartnerite tegemisi, vajaminevaid uuendusi, üritusi või muud sellist, mille kohta teadmisest võib kasu tulla.
Loengumaterjalides välja toodud netiketi mõiste oli minu jaoks võõras. Loogiliselt mõeldes oleksin ma selleni jõudnud, et ka veebis on omad viisakusreeglid, aga ma ei olnud selle mõistega kunagi kokku puutunud või selle peale pikemalt aru pidanud.
Facebook üleüldiselt on jätnud mulle üsna viisaka mulje (kindlasti oleneb veebiviisakus ka inimese enda tuttavate võrgustikust), aga vahel on jäänud silma ka selliseid asju, mis on mind ebameeldivalt üllatanud.
Peamiselt üllatab mind kasutajate väljendusviis, kus vägagi auväärt positsioonidel inimesed võivad lausa uskumatult madalale tasemele langeda kasutades ebaviisakaid sõnu, väljendeid, ropendamist jms. See paneb mind tavaliselt mõtlema, kas ka igapäeva elus on sellised väljendid nende jaoks normaalsed ja aktsepteeritavad.
Lisaks üllatavad mind vestlused ja teemaarendused, mis peamiselt sisaldavad negatiivset kriitikat kellegi või millegi suhtes. Emotsioonidel põhinevad arutelud võivad minna väga isiklikuks, solvavaks ja ebameeldivateks, sisaldamata seal juures ühtegi olulist infot või olukorra lahendust.
Samas välja toodud punktiga jaga oma teadmisi olen ma nõus ning näinud väga positiivseid tulemusi. Leian, et internet on teinud väga mugavaks mõnele probleemile lahenduse leidmise. Esiteks väga suur infohulk, millest vastust otsida ning teiseks foorumid või suhtluskeskkonnad, kuhu oma küsimus edastada, millele inimesed kenasti oma nõu ja teadmistega vastavad.
Allikad:
Wikipedia [04.11.2010]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Internetisuhtlusest [04.11.2010]
Ülesanne 5: Ligipääsetav Internet
Kaasõpilase veebilehe analüüs
Valisin analüüsiks Carmeni kodulehekülje rehabiliteerimise kohta.
Koduleht vastas kursusel nõutud validator.w3.org nõuetele ning seeläbi nägemispuudega inimestele kenasti loetav ning kättesaadav.
Leht on visuaalselt väga korrektselt vormistatud, testitud on võimalikult palju värve (tekst, taust, lingid), mis tavaliselt meie kasutuses olevate kodulehekülgede puhul tunduks pigem kiratsev, kuid antud kursuse raames jättis mulje, et töö tegija on suhtunud asjasse tõsiselt ning katsetanud erinevaid xtml keele käsklusi.
Seda oli täheldada ka esilehe tsitaadis ning teksti joonduses (nt. enda töö puhul mul ei õnnestunud sellist joondust sisse viia).
Mulle meeldis lehe ülesse ehitus, mis on loogiline ning kenasti struktureeritud ehk kodulehekülje info on läbi mõeldud.
Positiivne on ka kõikide allikate otse linkimine Koduleheküljele.
Minu hinnangul on Carmeni koduleht väga hästi tehtud.
Valisin analüüsiks Carmeni kodulehekülje rehabiliteerimise kohta.
Koduleht vastas kursusel nõutud validator.w3.org nõuetele ning seeläbi nägemispuudega inimestele kenasti loetav ning kättesaadav.
Leht on visuaalselt väga korrektselt vormistatud, testitud on võimalikult palju värve (tekst, taust, lingid), mis tavaliselt meie kasutuses olevate kodulehekülgede puhul tunduks pigem kiratsev, kuid antud kursuse raames jättis mulje, et töö tegija on suhtunud asjasse tõsiselt ning katsetanud erinevaid xtml keele käsklusi.
Seda oli täheldada ka esilehe tsitaadis ning teksti joonduses (nt. enda töö puhul mul ei õnnestunud sellist joondust sisse viia).
Mulle meeldis lehe ülesse ehitus, mis on loogiline ning kenasti struktureeritud ehk kodulehekülje info on läbi mõeldud.
Positiivne on ka kõikide allikate otse linkimine Koduleheküljele.
Minu hinnangul on Carmeni koduleht väga hästi tehtud.
laupäev, 16. oktoober 2010
ülesanne 4: tugitehnoloogia
Ülesandeks oli valida kaks sama kategooria tugitehnoloogia toodet ning neid omavahel võrrelda.
Kuna sama kategooria tooted on peamiselt üksteisega seotud (nt kõnesüntesaator, punktikirjamonitor, mis on väljundseadmed ekraanilugejale), siis on neid omavahel väga raske võrrelda. Valisin võrdluseks ekraanilugeja ja ekraanisuurenduse.
Ekraanilugeja ja ekraanisuurendus on mõlemad mõeldud abivahenditena nägemispuudega inimestele, kus esimene on peamiselt raske nägemispuudega inimestele, kes ei saa kuvariga töötada ja teine vaegnägijatele.
Ekraanilugeja (ingl.k. screen reader) on riistvaraseade, tarkvarapakett või nende kombinatsioon, mis muudab arvutiekraanile toodava informatsiooni mõneks muuks infoliigiks (tavaliselt heliliseks, kuid võib kasutada ka Braille’ kirja vms), teda kasutatakse koos vastava väljundseadmega (kõnesüntesaator, Braille’monitor vm).
Tänapäeval kasutatakse peamiselt tarkvaralisi ekraanilugejaid. Need hangivad oma tööks vajaliku info suure operatsioonisüsteemi käest, s.t nad ei tegele üldjuhul ekraanil kujutatavate elementide optilise ära tundmisega. Pärast vajaliku info hankimist analüüsib ekraanilugeja seda ning saadab tulemuse kas kõnesüntesaatorisse, punktkirjareale (Braille’ monitorile) või mõnele teisele rakendusele.
Ekraanilugeja on väga komplitseeritud rakendus, kuna tal tuleb töötada väga erinevates riist- ja tarkvaralistes keskkondades, mis eeldab teatavate nõuete täitmist (nt loetavate veebilehtede vastavust ametlikule standardile) ning hankida seal infot programmide töö ja nende poolt ekraanil kujutatava kohta.
Ekraanisuurendusprogramm ehk ekraaniluup (ingl.k. screen magnifer) on tarkvarapakett, mis võimaldab kasutajal näha arvutiekraani mingit osa suurendatuna (tüüpiliselt 2-16
korda).
Ekraanisuurendus moodustab ekraanile akna, mis suurendab kursori all olevat ekraanipinda ning mida kasutaja saab vajadusel ekraanil nihutada. Lisavõimalusena pakutakse võimalust kerida ette antud kiirusega avatud dokument läbi suurendatava ala.
Lisaks sellele saab paremates ekraanisuurendusprogrammides, sõltumata kasutatavast resolutsioonist ning värvisügavusest, muuta kasutatavaid värvilahendusi, asendada mõni ebasobiv värv teisega, muuta pildi kontrastsust. Selle juures säilitades tähepiirjoonte sujuvuse ja piltide välimuse.
Ekraanisuurendusprogramm sõltub video draiverist ja video kaardist. Probleeme võivad tekitada ka programmid, mis kirjutavad otse ekraanile või kasutavad selleks ainult mingeid operatsioonisüsteemi erilahendusi. Näitena võivad selliseid raskusi tekitada mõned arvutimängud. Püüdes olla “intelligentsem” põrkub ekraanisuurendusprogramm kokku sarnaste probleemidega nagu ekraanilugejagi, sest taoliseks tööks vajab ta infot operatsioonisüsteemi käest aktiivse programmi töö kohta.
Tuntumaid ekraanilugejaid: kinnine kommertstarkvara JAWS, vaba tarkvara Emacspeak (erinevatele operatsioonisüsteemisedel), Speakup (Linux keskkonna jaoks).
Tänapäevastel operatsioonisüsteemidel on olemas ka ekraanilugeja, kuid nende võimsus ja kasutatavus on erinevad - Windows 2000, XP ja Vista sisaldavad küllalt algelist Narratori, samas MacOS X süsteemides sisalduv VoiceOver on tunduvalt võimsam.
Enamikus uuemates Linuxi variantides on saadaval Orca, mis on eeskätt mõeldud Linuxile, kuid vaba tarkvarana on teda võimalik kohandada ka muudele süsteemidele. Orca on kombineeritud ligipääsulahendus, sisaldades nii ekraanilugejat, kõnesüntesaatorit, punktkirjaliidest kui ekraaniluupi.
Tuntumaid ekraanisuurendusprogramme: ZoomText Xtra, Magic, Lunar (Windows keskkonna jaoks).
Mõlemaid programme kasutatakse koos väljundseadmega; ekraanisuurenduse korral vastavalt vajadusele. Kui ekraanisuurendusprogrammiga on liidetud ka osaline kõneväljund, siis muudab see kasutaja töö hõlpsamaks. Tuntumaid ekraanisuurendusprogramme koos osalise hääleväljundiga: Lunarplus, ZoomText Xtra level2, Magic koos häälega (Windows keskkonna jaoks).
Ühtlasi kasutatakse programme ka koos s.t et omavahel on integreeritud ekraanisuurendusprogramm koos ekraanilugejaga s.t. koos suurendusega loetakse luubi alla jäänud tekst ka ette. Selle lahendusega saab arvutikasutaja valida, kas kasutab mõlema programmi väljundit korraga või ainult ühte neist. Selline sümbioos lubab lisada ka ekraanisuurendusprogrammile “intelligentsust“ ning ekraanilugejal lastakse juhtida ekraanisuurendusprogrammi fookuses olevat piirkonda.
Tuntumaid omavahel integreeritud programme on Supernova (Windows keskkonnale). Windows XP-l ja Vistal on lihtne luup süsteemiga kaasas, MacOS X-ile on saadaval tasuta Subrosasoft Magnifier, Linuxile on saadaval Gnome-Magnifier ja KMag (KDE keskkonnale). Mõnes Linuxi variandis on luubitarkvara juba paigaldatud.
Kuna sama kategooria tooted on peamiselt üksteisega seotud (nt kõnesüntesaator, punktikirjamonitor, mis on väljundseadmed ekraanilugejale), siis on neid omavahel väga raske võrrelda. Valisin võrdluseks ekraanilugeja ja ekraanisuurenduse.
Ekraanilugeja ja ekraanisuurendus on mõlemad mõeldud abivahenditena nägemispuudega inimestele, kus esimene on peamiselt raske nägemispuudega inimestele, kes ei saa kuvariga töötada ja teine vaegnägijatele.
Ekraanilugeja (ingl.k. screen reader) on riistvaraseade, tarkvarapakett või nende kombinatsioon, mis muudab arvutiekraanile toodava informatsiooni mõneks muuks infoliigiks (tavaliselt heliliseks, kuid võib kasutada ka Braille’ kirja vms), teda kasutatakse koos vastava väljundseadmega (kõnesüntesaator, Braille’monitor vm).
Tänapäeval kasutatakse peamiselt tarkvaralisi ekraanilugejaid. Need hangivad oma tööks vajaliku info suure operatsioonisüsteemi käest, s.t nad ei tegele üldjuhul ekraanil kujutatavate elementide optilise ära tundmisega. Pärast vajaliku info hankimist analüüsib ekraanilugeja seda ning saadab tulemuse kas kõnesüntesaatorisse, punktkirjareale (Braille’ monitorile) või mõnele teisele rakendusele.
Ekraanilugeja on väga komplitseeritud rakendus, kuna tal tuleb töötada väga erinevates riist- ja tarkvaralistes keskkondades, mis eeldab teatavate nõuete täitmist (nt loetavate veebilehtede vastavust ametlikule standardile) ning hankida seal infot programmide töö ja nende poolt ekraanil kujutatava kohta.
Ekraanisuurendusprogramm ehk ekraaniluup (ingl.k. screen magnifer) on tarkvarapakett, mis võimaldab kasutajal näha arvutiekraani mingit osa suurendatuna (tüüpiliselt 2-16
korda).Ekraanisuurendus moodustab ekraanile akna, mis suurendab kursori all olevat ekraanipinda ning mida kasutaja saab vajadusel ekraanil nihutada. Lisavõimalusena pakutakse võimalust kerida ette antud kiirusega avatud dokument läbi suurendatava ala.
Lisaks sellele saab paremates ekraanisuurendusprogrammides, sõltumata kasutatavast resolutsioonist ning värvisügavusest, muuta kasutatavaid värvilahendusi, asendada mõni ebasobiv värv teisega, muuta pildi kontrastsust. Selle juures säilitades tähepiirjoonte sujuvuse ja piltide välimuse.
Ekraanisuurendusprogramm sõltub video draiverist ja video kaardist. Probleeme võivad tekitada ka programmid, mis kirjutavad otse ekraanile või kasutavad selleks ainult mingeid operatsioonisüsteemi erilahendusi. Näitena võivad selliseid raskusi tekitada mõned arvutimängud. Püüdes olla “intelligentsem” põrkub ekraanisuurendusprogramm kokku sarnaste probleemidega nagu ekraanilugejagi, sest taoliseks tööks vajab ta infot operatsioonisüsteemi käest aktiivse programmi töö kohta.
Tuntumaid ekraanilugejaid: kinnine kommertstarkvara JAWS, vaba tarkvara Emacspeak (erinevatele operatsioonisüsteemisedel), Speakup (Linux keskkonna jaoks).
Tänapäevastel operatsioonisüsteemidel on olemas ka ekraanilugeja, kuid nende võimsus ja kasutatavus on erinevad - Windows 2000, XP ja Vista sisaldavad küllalt algelist Narratori, samas MacOS X süsteemides sisalduv VoiceOver on tunduvalt võimsam.
Enamikus uuemates Linuxi variantides on saadaval Orca, mis on eeskätt mõeldud Linuxile, kuid vaba tarkvarana on teda võimalik kohandada ka muudele süsteemidele. Orca on kombineeritud ligipääsulahendus, sisaldades nii ekraanilugejat, kõnesüntesaatorit, punktkirjaliidest kui ekraaniluupi.
Tuntumaid ekraanisuurendusprogramme: ZoomText Xtra, Magic, Lunar (Windows keskkonna jaoks).
Mõlemaid programme kasutatakse koos väljundseadmega; ekraanisuurenduse korral vastavalt vajadusele. Kui ekraanisuurendusprogrammiga on liidetud ka osaline kõneväljund, siis muudab see kasutaja töö hõlpsamaks. Tuntumaid ekraanisuurendusprogramme koos osalise hääleväljundiga: Lunarplus, ZoomText Xtra level2, Magic koos häälega (Windows keskkonna jaoks).
Ühtlasi kasutatakse programme ka koos s.t et omavahel on integreeritud ekraanisuurendusprogramm koos ekraanilugejaga s.t. koos suurendusega loetakse luubi alla jäänud tekst ka ette. Selle lahendusega saab arvutikasutaja valida, kas kasutab mõlema programmi väljundit korraga või ainult ühte neist. Selline sümbioos lubab lisada ka ekraanisuurendusprogrammile “intelligentsust“ ning ekraanilugejal lastakse juhtida ekraanisuurendusprogrammi fookuses olevat piirkonda.
Tuntumaid omavahel integreeritud programme on Supernova (Windows keskkonnale). Windows XP-l ja Vistal on lihtne luup süsteemiga kaasas, MacOS X-ile on saadaval tasuta Subrosasoft Magnifier, Linuxile on saadaval Gnome-Magnifier ja KMag (KDE keskkonnale). Mõnes Linuxi variandis on luubitarkvara juba paigaldatud.
Allikad:
http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanilugeja [16.10.2010]
http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraaniluup [16.10.2010]
http://www.ppy.ee/abiks/probleemist/#_Toc35621383 [16.10.2010]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia [16.10.2101]
http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanilugeja [16.10.2010]
http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraaniluup [16.10.2010]
http://www.ppy.ee/abiks/probleemist/#_Toc35621383 [16.10.2010]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia [16.10.2101]
Piltide allikad:
ekraanilugeja: http://joeclark.org/nypl/20Tiemann-closeup.jpg [16.10.2010]
ekraanisuurendaja: http://www.afb.org/images/screen%20magnification.jpg [16.10.2010]
pühapäev, 10. oktoober 2010
ülesanne 3: IT rollist erivajadustega inimestele
Eripedagoogika tänapäeva iseloomustavad muuhulgas kaks suundumust – ühiskondlik tendents integratsiooni, s.o. kõikide ühiskonnaliikmete kaasamine ning teisalt tehnoloogiliste vahendite plahvatuslik kasv ja nende laialdane kasutuselevõtt (Kikkas, 2009).
Tehnoloogilisete vahendite roll erivajadusega inimeste integreerumisel ühiskonda on väga suur.
Eriti suurt mõju on viimastel aastakümnenditel avaldanud arvuti, seal hulgas Interneti laialdane levik.
Arvuti ja Internet ei ole tänapäeval enam privileeg. See on kättesaadav ning kasutatav enamikele inimestele. Internet annab meile oluliselt paremad võimalused info kättesaamiseks ja kommunikeerumiseks.
Eesti ühiskond näeb puudega inimestes veel abivajajaid, keda ühiskond peab üleval pidama. Puudega inimeste ligipääsematus erinevatele ühiskonnaelu valdkondadele on seadnud piiranguid nende õppimis- ja töötamisvõimalustele, mis omakorda on mõjutanud ja hoidnud madalal nende haridustaset ja tööhõivet.
See olukord on võtnud uue suuna ning seda paljuski tänu tehnoloogia järjepidevale arengule ning Interneti laialdasele levikule, mis on avanud väga palju uusi võimalusi ning muutnud integratsiooniprotsessi lihtsamaks.
Erivajadusega inimesed on saanud seeläbi teistsuguse võimaluse osaleda ühiskonna elus täisväärtuslike liikmetena vajamata seal hulgas kõrvalist abi. Järjest uuenev tehnoloogia muudab info, teenused, suhtluse jm kättesaadavaks ka neile, kellel see varem puude või muu erivajaduse tõttu võimalik ei olnud.
Arvutist on saanud erivajadusega inimesele kompensatsiooni- ja suhtlusvahend, mis pakub paremaid eneseteostamise võimalusi. See on andnud võimaluse õppida, omandada uusi oskusi, teha tööd, olla kursis päevasündmustega ilma, et kehaline või muu puudus takistuseks osutuks.
On selge, et omakorda muudab see ka eripedagoogide tööd mitmekülgsemaks andes rohkem viise, kuidas erivajadusega inimesi ühiskonnaga suhtlema suunata.
Edukas integratsioon annab erivajadusega inimestele rakenduse. Tänu tugitehnoloogiale on erivajadusega inimestel võimalus vahetada abivajaja roll mõne muu vastu ning olla kaasatud ühiskonda kui võrdne liige. Neil on võimalik anda oma panus, avaldada oma arvamust ning jagada teavet, mis varem suurema üldsuseni ei jõudnud.
Suures pildis muudab see erivajadusega inimesed rohkem nähtavaks, tõstab inimeste teadlikkust ja harib seeläbi ühiskonda ennast, mis omakorda mõjutab järgmiseid suundi ja tehnoloogilisi arendusi.
Allikas: Kikkas, K. (2009). IT ja erivajadused. [10.10.2010]
Tehnoloogilisete vahendite roll erivajadusega inimeste integreerumisel ühiskonda on väga suur.
Eriti suurt mõju on viimastel aastakümnenditel avaldanud arvuti, seal hulgas Interneti laialdane levik.
Arvuti ja Internet ei ole tänapäeval enam privileeg. See on kättesaadav ning kasutatav enamikele inimestele. Internet annab meile oluliselt paremad võimalused info kättesaamiseks ja kommunikeerumiseks.
Eesti ühiskond näeb puudega inimestes veel abivajajaid, keda ühiskond peab üleval pidama. Puudega inimeste ligipääsematus erinevatele ühiskonnaelu valdkondadele on seadnud piiranguid nende õppimis- ja töötamisvõimalustele, mis omakorda on mõjutanud ja hoidnud madalal nende haridustaset ja tööhõivet.
See olukord on võtnud uue suuna ning seda paljuski tänu tehnoloogia järjepidevale arengule ning Interneti laialdasele levikule, mis on avanud väga palju uusi võimalusi ning muutnud integratsiooniprotsessi lihtsamaks.
Erivajadusega inimesed on saanud seeläbi teistsuguse võimaluse osaleda ühiskonna elus täisväärtuslike liikmetena vajamata seal hulgas kõrvalist abi. Järjest uuenev tehnoloogia muudab info, teenused, suhtluse jm kättesaadavaks ka neile, kellel see varem puude või muu erivajaduse tõttu võimalik ei olnud.
Arvutist on saanud erivajadusega inimesele kompensatsiooni- ja suhtlusvahend, mis pakub paremaid eneseteostamise võimalusi. See on andnud võimaluse õppida, omandada uusi oskusi, teha tööd, olla kursis päevasündmustega ilma, et kehaline või muu puudus takistuseks osutuks.
On selge, et omakorda muudab see ka eripedagoogide tööd mitmekülgsemaks andes rohkem viise, kuidas erivajadusega inimesi ühiskonnaga suhtlema suunata.
Edukas integratsioon annab erivajadusega inimestele rakenduse. Tänu tugitehnoloogiale on erivajadusega inimestel võimalus vahetada abivajaja roll mõne muu vastu ning olla kaasatud ühiskonda kui võrdne liige. Neil on võimalik anda oma panus, avaldada oma arvamust ning jagada teavet, mis varem suurema üldsuseni ei jõudnud.
Suures pildis muudab see erivajadusega inimesed rohkem nähtavaks, tõstab inimeste teadlikkust ja harib seeläbi ühiskonda ennast, mis omakorda mõjutab järgmiseid suundi ja tehnoloogilisi arendusi.
Allikas: Kikkas, K. (2009). IT ja erivajadused. [10.10.2010]
teisipäev, 14. september 2010
ülesanne 1
Erivajadustega inimestesse on läbi ajaloo suhtutud eri moodi. On ühiskondi, kust on füüsilise või vaimse puudega inimesi välja arvatud ja on ühiskondi, kus on nendesse lugupidamisega suhtutud pidades puuet kõrgema jõu poolt kaasa antuks.
Alljärgnevalt toon välja erinevad arenguetapid:
Puue kui tabu
Algselt määratleti pikka aega puudega inimesi, kui neid, kellel on midagi puudu.
Antiikajal oli puuetega inimeste osakaal ühiskonnas oluliselt suurem kui tänapäeval, mida põhjustas alatoitumine, haigused, õnnetused, sõjad ning puudulikud võimalused ja oskused inimeste olukorda muuta.
Enamus ühiskondades arvati puudega inimesed üldisest kogukonnast välja, kus suur osa puudega lastest hüljati koheselt peale sündi jättes nad surema (nt Rooma). Puudega lapse sündi nähti kui suurt õnnetust ning kui karistust vanematele, nende kasvatamist koormana ülejäänud perekonnale. Oli ühiskondi, kus puudega laste maha jätmine oli seadusega kohustuslik (nt Sparta).
Puudega täiskasvanul oli antiikajal võimalik endale elatisraha teenida ennast eksponeerides, kerjates, pisikuritegusid sooritades või juhutöödega. Levinud oli ka puudega inimese kui orja omamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et antiikajal oli puudega inimene ühiskonna poolt tõrjutud, elas pigem isolatsioonis ning nende elu oli julm ja lühike. (Brignell, 2008)
Tolle aja ühiskonna sotsiaalsem variant käsitleb puuet kui hakkama saamatust. Olenemata sellest, et puudega inimesi ei koheldud teistega võrdväärselt, kandis perekond nende eest hoolt ning võimalusel rakendati neid tööle. (Kikkas, 2009)
Teadaolevalt oli Ateena ainus riik antiikajal, kes andis puuetega inimestele toetust.
Puue kui tervisehäire
See arenguetapp tõi kaasa uue lähenemise, kus puue võrdsustus haigusega ning nähti võimalust puudega inimese parandamiseks. Eelneva perioodiga võrreldes, tähendas see inimese võimalust saada terveks ning puuet ei nähtud enam kui karistust või alatist viga. Siiski nähti puudega inimest kui arsti järelvalve all olevat patsienti, keda hoiti muu ühiskonna pilgu eest kinnistes asutustes.
Sellest perioodist sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn puude meditsiiniline mudel (medical model of disability).
XX sajandi esimestel kümnenditel kerkis esile eugeenika liikumine, mille üheks põhiideeks oli inimsoo kvaliteedi parandamine ja seeläbi soo jätkamine vaid ühiskonna parimate esindajate poolt. Puudega inimeste puhul oli järglaste saamine ning ühiskonna elus osalemine mõeldamatu. (Kikkas, 2009)
Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust, mida nähti kahes erinevas arusaamas:
1) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele, kus ainuke mõeldav lahendus puudega inimesel ühiskonnas olevaga hakkama saada oli inimesel endal ravi tulemusel kohaneda (nt ratastool vs karkudel käimine);
2) kui sotsiaalne mudel, mille järgselt peab ühiskond muutuma kõikidel tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (nt kuuldeaparaat).
Tänapäeval on olemas erinevaid, eelpoolsetest mudelitest vahepealseid, kuid ka väga äärmuslikke puuetekäsitlusi. Puue on probleemiks ühiskondades, kus puudega inimestega ei ole arvestatud, integreerimist ühiskonda ei toimu ning inimene ei saa selles keskkonnas hakkama.
Eestis kehtib ametliku dokumendina Eesti invapoliitika üldkontseptsioon, mis annab meile kolme üksteisega seotud mõiste definitsioonid:
1) puue (impairment), puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
2) vaegus (disability), funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
3) invaliidsus (handicap), sotsiaalne
Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäetud välja invaliidsus (handicap) ning piirdutakse kahe esimese terminiga, kus puue tähendab inimese füsioloogilist seisundit (nt puuduv käsi, jalg) ja vaegus ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (nt lünklik haridus, tööpuudus). (Kikkas, 2009)
Puue kui eluviis
See arenguetapp näitab puudega inimesi, kui küll tavapärasest erinevaid inimesi, kuid kes on järk-järgult ühiskonda sulandunud ning ei käsitle oma erisust kui haigust või õnnetust vaid kui eluviisi. Mõnel juhul saab rääkida puudega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega, nt kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt. (Kikkas, 2009)
Allikad:
- Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed. [14.09.2010] Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed: erivajadused läbi aegade
- Brignell, V (2008). Anciet World. [14.09.2010] Anciet World
Alljärgnevalt toon välja erinevad arenguetapid:
Puue kui tabu
Algselt määratleti pikka aega puudega inimesi, kui neid, kellel on midagi puudu.
Antiikajal oli puuetega inimeste osakaal ühiskonnas oluliselt suurem kui tänapäeval, mida põhjustas alatoitumine, haigused, õnnetused, sõjad ning puudulikud võimalused ja oskused inimeste olukorda muuta.
Enamus ühiskondades arvati puudega inimesed üldisest kogukonnast välja, kus suur osa puudega lastest hüljati koheselt peale sündi jättes nad surema (nt Rooma). Puudega lapse sündi nähti kui suurt õnnetust ning kui karistust vanematele, nende kasvatamist koormana ülejäänud perekonnale. Oli ühiskondi, kus puudega laste maha jätmine oli seadusega kohustuslik (nt Sparta).
Puudega täiskasvanul oli antiikajal võimalik endale elatisraha teenida ennast eksponeerides, kerjates, pisikuritegusid sooritades või juhutöödega. Levinud oli ka puudega inimese kui orja omamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et antiikajal oli puudega inimene ühiskonna poolt tõrjutud, elas pigem isolatsioonis ning nende elu oli julm ja lühike. (Brignell, 2008)
Tolle aja ühiskonna sotsiaalsem variant käsitleb puuet kui hakkama saamatust. Olenemata sellest, et puudega inimesi ei koheldud teistega võrdväärselt, kandis perekond nende eest hoolt ning võimalusel rakendati neid tööle. (Kikkas, 2009)
Teadaolevalt oli Ateena ainus riik antiikajal, kes andis puuetega inimestele toetust.
Puue kui tervisehäire
See arenguetapp tõi kaasa uue lähenemise, kus puue võrdsustus haigusega ning nähti võimalust puudega inimese parandamiseks. Eelneva perioodiga võrreldes, tähendas see inimese võimalust saada terveks ning puuet ei nähtud enam kui karistust või alatist viga. Siiski nähti puudega inimest kui arsti järelvalve all olevat patsienti, keda hoiti muu ühiskonna pilgu eest kinnistes asutustes.
Sellest perioodist sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn puude meditsiiniline mudel (medical model of disability).
XX sajandi esimestel kümnenditel kerkis esile eugeenika liikumine, mille üheks põhiideeks oli inimsoo kvaliteedi parandamine ja seeläbi soo jätkamine vaid ühiskonna parimate esindajate poolt. Puudega inimeste puhul oli järglaste saamine ning ühiskonna elus osalemine mõeldamatu. (Kikkas, 2009)
Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust, mida nähti kahes erinevas arusaamas:
1) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele, kus ainuke mõeldav lahendus puudega inimesel ühiskonnas olevaga hakkama saada oli inimesel endal ravi tulemusel kohaneda (nt ratastool vs karkudel käimine);
2) kui sotsiaalne mudel, mille järgselt peab ühiskond muutuma kõikidel tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (nt kuuldeaparaat).
Tänapäeval on olemas erinevaid, eelpoolsetest mudelitest vahepealseid, kuid ka väga äärmuslikke puuetekäsitlusi. Puue on probleemiks ühiskondades, kus puudega inimestega ei ole arvestatud, integreerimist ühiskonda ei toimu ning inimene ei saa selles keskkonnas hakkama.
Eestis kehtib ametliku dokumendina Eesti invapoliitika üldkontseptsioon, mis annab meile kolme üksteisega seotud mõiste definitsioonid:
1) puue (impairment), puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
2) vaegus (disability), funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
3) invaliidsus (handicap), sotsiaalne
Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäetud välja invaliidsus (handicap) ning piirdutakse kahe esimese terminiga, kus puue tähendab inimese füsioloogilist seisundit (nt puuduv käsi, jalg) ja vaegus ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (nt lünklik haridus, tööpuudus). (Kikkas, 2009)
Puue kui eluviis
See arenguetapp näitab puudega inimesi, kui küll tavapärasest erinevaid inimesi, kuid kes on järk-järgult ühiskonda sulandunud ning ei käsitle oma erisust kui haigust või õnnetust vaid kui eluviisi. Mõnel juhul saab rääkida puudega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega, nt kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt. (Kikkas, 2009)
Allikad:
- Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed. [14.09.2010] Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed: erivajadused läbi aegade
- Brignell, V (2008). Anciet World. [14.09.2010] Anciet World
Tellimine:
Postitused (Atom)